Ei taha kuidagi soojas südasuves olla maailmalõpu ettekuulutaja, kuid võiksime siiski mõelda enneolematult kuumade suvepäevade ja nende vaheliste tormituulte, paduvihmade ja üleujutuste põhjustele. Eestis ei ole küll olnud ohvritega lõppevaid sündmusi, küll aga Saksamaal ja naabermaades. Sealsetes heaoluühiskondades on ilmselt kujuteldamatu, et ühel ilusal suvepäeval murrab vihmaga kaasnev tulvavesi end läbi Sinu majast, hävitab eluaseme ja nõuab pereliikmete elu. Tegemist on kliimamuutusega ja on vaid aja küsimus, mil see kõik hakkab segama ka meie igapäevaelu. 

Päris hirmutav on lugeda teadlaste uuringuid (1) selle kohta, et me ajame küll taga pidevat kasvu nii majanduses kui heaolus, kuid pidev kasv ei ole enam võimalik. Järgmised kümme aastat on määravad. Kui me suudame inimkonnana tõmmata pidurit praegustele ohtlikele arengutele ning tsivilisatsioonina püsida ressursse üle kulutamata nendes raamides, mida planeet pakkuda suudab, siis on meil veel lootust. Muidu on äärmuslikud temperatuurid, looduskatastroofid, saastunud õhk, toidunappus ja elamiskõlbmatud piirkonnad saja aasta pärast meiegi elu puudutav reaalsus.

Tuleb teadvustada kliimamuutuste juurpõhjused ja nendega tegeleda. See eeldab muidugi mõjukaid ja aktiivseid eestvedajaid ja sektoriteülest koostööd. Juhin tähelepanu vaid mõnele teemale, kus võiks püüda muutusi ellu kutsuda tuginedes Siddiquele ja Josephile (2):

- võimalikult palju jagamismajandust
- kohalike kaupade ja tooraine osakaalu suurendamine tarbimises
- koostöö teadus-, tööstus ja muu info jagamisel
- innovatsiooni laialdasem kasutamine, nt. 3D printimise kasutamine kaupade tellimise asemel teiselt poolt maakera
- automatiseerimine alustades elualadest, kus inimestel on tööst saadav rahulolu kõige madalam

Muutused on mõjusamad kui need kehtestada reeglitena ülevalt alla riiklikul tasandil. Kindlasti saab aga igaüks meist panustada planeedi heaolusse väiksemas mahus ja seda igapäevaselt alustades vähemast tarbimisest ja suuremast taaskasutamisest. Muidu ei ole meil varsti põhjust tunda rõõmu laste ja lastelaste sünnist, sest neil ei ole enam selliseid elutingimusi ja looduskeskkonda nagu meie tunneme. 

Kasutatud materjal ja soovituslik lugemine samal teemal:

1) Nafeez Ahmed: MIT Predicted in 1972 That Society Will Collapse This Century. New Research Shows We’re on Schedule.

2)  Julene Siddique & Peter Joseph: The Social Architect: A New Framework for Effective Activism and Social Leadership.

3)  Damian Carrington: „Maa kopsud” on katki: Amazonase vihmamets emiteerib rohkem süsinikku kui neelab.