Mai lõpus maksti mulle linnapea ametist lahkudes volikogu poolt kinnitatud linnapea töötasutingimuste kohaselt hüvitis – brutosummana 4000 eurot. See tundus iseenesest loomulik: lahkumishüvitised on paljudes omavalitsustes olemas ja volikogu otsus oli ühehääne. Mõni aeg hiljem sain aga Delfi ajakirjanikult üllatava teate – pean raha tagasi maksma. Põhjus ei olnud minus ega minu tegudes, vaid hoopis selles, et Justiits- ja Digiministeerium leidis: määrus, mille alusel hüvitis välja maksti, on seadusega vastuolus.
Seadus ütleb, et sellist hüvitist saab maksta vaid juhul, kui linnapea on ametis olnud vähemalt kaks aastat. Mina olin ametis vähem kui kuu. Tekib küsimus, et kuidas määrust ette valmistades ei tekkinud linnakantseleil kordagi kahtlust, et taolised töötasutingimused ei olnud seadusega kooskõlas ega ka määruse nö. tellinud volikogu esimehel ei tekkinud küsimusi, et kas nii on õige.
Hiljem on linnasekretär mulle kinnitanud, et valimiste eelsel ajal elasid kõik õndsas teadmises, et Reformierakonna kandidaadist Maret Pärnametsast saab järgmine linnapea ning talle oli vaja lihtsalt sellised töötasutingimused teha. Paraku oli oravatel kodutöö tegemata ning enda erakonna inimese rahulolematus viis selleni, et sotsiaaldemokraadist sai linnapea. Kusjuures, enne valimisi ei käidud teatud opositsiooni liikmete juures mitte palumas toetust oma kandidaadile, vaid paluti lihtsalt, et "ei hääletataks vastu uue linnapea töötasutingimsutele". Erakordne enesekindlus.
Kui oravad isekeskis näiliselt jälle ära leppisid ja mind linnapeana umbusaldasid, siis häiris neid, et hüvitis sai osaks valest erakonnast inimesele. Ka siis ei olnud veel taipamist, et eraldatud hüvitis ja sellekohane määrus võisid olla seadusega vastuolus. Järgnevalt tehti linnasekretäri sõnade kohaselt talle "ülesandeks asjaga tegeleda", mispeale saadeti kiri ministeeriumisse, kes mõne aja möödudes vastas, et tõepoolest võis olla tegemist seadusega mitte kooskõlas oleva väljamaksega.
Mina olen olnud algusest saadik seisukohal, et kõik ebaseaduslikud hüvitised tuleb tagastada – ja nii ka tegin. Kuid vabandust või selgitust volikogu esimehelt pole ma siiani kuulnud. Ta pole pidanud vajalikuks öelda ei eravestluses ega volikogu ees, et: “Jah, määrus oli vigane, meie vastutame.” Puudub julgus võtta vastutus ja oma eksimust tunnistada. See ei ole õiglane ega riigimehelik. Küll aga vabandas oma eksimuse eest linnasekretär. Loodame siis, et selliseid eksimusi edaspidi ette ei tule.
Tänasele linnapeale on volikogu poolt kinnitatud samasugused töötingimused, selle erinevusega, et tema töötasu on 5000 eurot ja see summa kuulub väljamaksmisele kui temast peale oktoobrikuiseid valimisi enam linnapead ei saa. Õnneks on olemas Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht, mis taolise väljamakse keelab. Linnapea peab hüvitise saamiseks olema ametis vähemalt kaks aastat. Nii et sellega on vähemasti selge.
Laiemalt vaadates on see juhtum märk laiemast probleemist kohalikes omavalitsustes. Kui määrused ja otsused sünnivad lohakalt, läbimõtlematult või poliitilise kiirustamise käigus, jäävad tagajärjed sageli nende kanda, kes on kõige nõrgemal positsioonil. Antud juhul oli see mina. Homme võib see olla keegi teine. Küsimus ei ole ainult ühes hüvitises, vaid selles, kas Keila linnas ja teisteski omavalitsustes on tagatud õiglane, läbipaistev ja seaduslik juhtimine.
Kui linnavolikogu esimees saab tellida kantseleilt eelnõusid, mille seaduslikkust ei kontrollita piisavalt, siis on meil probleem. Kui eksimus avastatakse alles pärast seda, kui raha on välja makstud, ja vastutus lükatakse täielikult hüvitise saaja õlule, siis on meil veel suurem probleem. Kui aga volikogu esimees ei pea vajalikuks isegi vabandada, siis on see juba usalduse küsimus.
Mina maksin raha tagasi, sest pean seda õiglaseks ja seaduslikuks. Aga jään kindlaks ühele mõttele: linnasüsteem peab olema üles ehitatud nii, et vea eest vastutaksid need, kes vea tegid. Vastasel juhul murendame inimeste usaldust kohaliku poliitika ja juhtimise vastu veelgi.