Uue seaduse eesmärgiks on ühtlustada tsiviilkriisideks ja riigikaitselisteks kriisideks valmistumist. Olegu tegemist ulatusliku elektrikatkestuse, loodusõnnetuse, küberrünnaku või sõjalise ohuga, aga riigi, kohalike omavalitsuste ja elutähtsate teenuste osutajate ülesanded ja vastutus peavad olema selged ning omavahel seotud ja läbi arutatud.

Üks oluline põhimõte on, et ka kohalik omavalitsus peab suutma oma tavapäraseid ülesandeid täita ka kriisiolukorras. Keila jaoks tähendab see vajadust mõelda läbi, kuidas jätkub linna toimimine olukorras, kus tavapärane elukorraldus on häiritud. Kriisideks valmisolek ei saa olla dokument, mille võtame sahtlist välja alles siis, kui kriis on käes. See peab olema osa igapäevasest juhtimisest ja teenuste korraldamisest ja sellele me Keilas ka tähelepanu pöörame.

Samas ei tähenda riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutus seda, et inimesed ise ei pea midagi tegema ja igaüks võib eeldada, et keerulises olukorras tuleb keegi tema ukse taha ning lahendab kõik tekkinud probleemid. Kindlasti see nii ei ole, sest linnal ja riigil puudub selline võimekus.

Mõtle läbi isiklik kriisiplaan

Igaüks meist võiks mõelda läbi, kuidas tema pere saab hakkama olukorras, kus elekter, vesi, küte, side või tavapärased teenused mõneks ajaks ei toimi. Kas kodus on vajalik kriisivaru? Kas on olemas vajalikud ravimid? Kuidas saame hakkama, kui pangakaardiga ei saa maksta või telefon ja internet ei tööta? Ja kuhu läheme siis, kui oma kodus ei ole turvaline olla?

Kriisivaru on üks osa valmisolekust. Teine, millest oleme ehk vähem harjunud rääkima, on varjumine ja peavari.

Olen kuulnud päris sageli mõtet, et kui midagi tõsist juhtub, lähen maale. Seal on kelder hoidiseid ja kartulit täis, maja saab soojaks ahju küttes ja vesi tuleb kaevust. Esmapilgul tundub see päris hea plaan, aga … kas maal elavalt emalt-isalt, vanavanemalt, õelt-vennalt või sõbralt on ka küsitud, kas nad on ikka valmis saabujaid vastu võtma?

Võib-olla on täpselt sama mõte veel üsna mitmel sugulasel või sõbral või ehk on konkreetsed kokkuleppedki tehtud. Kui kõik maale peitu soovijad lõpuks ukse taha jõuavad, siis kas seal jätkub tegelikult kõigile magamiskohti, joogivett, toitu ja küttepuid mitte ainult paariks päevaks, vaid vajadusel ka pikemaks ajaks? Kui peres on väikesed lapsed, eakas inimene või keegi, kes vajab iga päev ravimeid või kõrvalabi, muutub hästi läbi mõeldud plaan veelgi olulisemaks.

Kriisiplaan, mida pole teiste asjaosalistega läbi räägitud, ei pruugi tegelikult olla kriisiplaan.

Seetõttu tasub need mõnevõrra ebamugavad küsimused oma lähedastega läbi rääkida just praegu, kui kriisi ei ole. Kas jääme koju või liigume mujale? Kui liigume, siis kuhu? Kas meid seal oodatakse? Kui palju inimesi sinna veel tulla plaanib? Kuidas sinna jõuame, kui tavapärane transport või side ei tööta? Kus saame vajadusel varjuda? Ja mis saab nendest lähedastest, kes ise hakkama ei saa?

Elanikkonnakaitse ei tähenda ainult varjendeid ega sõjaks valmistumist. See tähendab võimet tulla toime olukorras, kus meie tavapärane elu on tõsiselt häiritud. Mõnes kriisis võib kõige olulisem küsimus olla varjumine, teises joogivesi, kolmandas elekter, küte, side või võimalus saada vajalikku abi ja informatsiooni.

Kriisis toime tuleku eest on kolm vastutustasandit: riik peab looma toimiva süsteemi, kohalik omavalitsus peab tagama oma ülesannete ja oluliste teenuste toimimise ning inimene ja perekond peavad olema valmis vähemalt kriisi esimeses etapis ise hakkama saama.