Ühe ukse sulgumisel avaneb teine

Esileht

Kommenteeri
Pool aastat on möödas sellest, kui olime koroonaviiruse leviku tõttu sunnitud sulgema Hiirekese Perekeskuse, mis oli minu elu lahutamatu osa kolmteist aastat. Lohutajad kasutasid korduvalt väljendit, et kui üks uks sulgub, siis avaneb peatselt uus. Minu puhul vastab see igatahes tõele ja uus uks on juba täitsa paokil. 

Kuna viimase aasta jooksul on välitegevused olnud soositumad kui siseruumides toimuv, siis otsustasin oma vanematekodus veidi võsa maha võtta. Kuna kodukontor ja kodukool ei passinud viie inimesega peres hästi kokku, siis tundus hea mõte omada väikest majakest, kus vajadusel rahu leida. Kuna ma ei oska ise maja ehitada, siis hakkasin otsima võimalikult looduslähedast võimalust ja nii leidsingi KÄRG maja. Üks asi viis seega teiseni ja nii on tänaseks Padisel Kloostri jõe kaldal leidnud oma koha kõigi mugavustega ja seni valminutest suurim kärjemaja. Tavalise majaga võrreldes on see muidugi väikene. Ehitatud on maja põhuplaatidest ja energiat saab päikesest. Esimesed prooviööd näitavad, et põhuplaadist maja on hämmastavalt helikindel. Kui varasemalt ajas varakevadine linnulaul minul kui linnainimesel päikesetõusu ajal une pealt, siis selles majas sain kauem magada.

Tegemist on nii mõnusa olemisega, et ei tahaks seda kõike vaid enda pere kasutusse jätta. Peale mõningast eelseisvat paberimajandust, on kärjemaja võimalik rentida ka teistel. Selles on üks kaheinimesevoodi ja üks lahtikäiv üheinimesevoodi. Majas on pesemisvõimalus ja peatselt kööginurk. Süüa saab soovi korral valmistada ka lõkkel. Tulevikus tahaks lisaks olemasolevale soetada juurde veel erinevaid kärjemaju. Et täpsemalt aimu saada, võib uudistada Voose Päikesekodu lehte.

Kärjemaja asub männituka, noore kaasiku ja jõe vahetus läheduses. Loodust olen selle projekti puhul püüdnud säästa nii palju kui võimalik. Puid olen võtnud maha minimaalselt. Noort eemaldatud võsa kasutan puiduhakke valmistamiseks ja sellest teeradade tegemiseks. Vales kohas kasvanud kuusekesed on ümber istutatud hekiks. Vanadest puudest tegin kärjekujuliste peenarde ääred ja kokku riisutud lehekõdust ning prahist valmisid permakultuurpeenrad, millele kuhjasin varem kaevatud kraavist üle jäänud pinnast ning kodust kompostmulda. Täielik taaskasutus! Aina rohkem räägitakse ringmajandusest ning antud projektis olen püüdnud kõiges olemasolevas või ülejäävas näha ressurssi, millest midagi uut võiks alguse saada.  

Niisiis, selline põnev uks on mul avanemas. 

PS Ära unusta jälgimast Padise Kärjeküla Facebooki lehte!

Lisa kommentaar

Email again: