Vabadus on kestnud kauem kui võõrvõim, valgus on saanud võidu pimeduse üle! Kõiki vabas Eestis või viimase Nõukogude okupatsiooni lõpuaastatel sündinuid see tähtpäev eriti ei kõneta, sest vabadus on nii iseenesestmõistetav ja tavaline. Paljud ei kujuta ette ja isegi ei mõtle sellele, milline oleks elu Eesti iseseisvuseta.  

Tänast tähtpäeva on tähistatud või tunnetatud erinevalt: kus lippe heisates ja pärgi asetades, kus kõnesid ja koosolekuid pidades, kus peolauas istudes või tänutunnet südames hoides.

Minulgi on olnud õnne mäletada viimast okupatsiooni vaid lapsepõlvest. Midagi hirmsat ei meenu, aga eelistan siiski elada vabas riigis. Loodetavasti ei saa me kunagi enam osa sellisest sõjast nagu kaks viimast ilmasõda, kus kasutati sõjatehnikat nii maal, õhus kui vees ning mis tõid kaasa palju inimohvreid ja -kannatusi ning traumeeritud ühiskonnad.

Tänastes oludes peame olema valmis teistlaadi rünnakuteks, on need siis küberruumis või Valgevene-taolised migrantide hordide suunamised riigipiirile. NATO-liikmelisus tagab meile loomulikult teatud turvalisuse, kuid peame ka ise olema suutelised Eestit kaitsma, vähemalt niikaua kui meile appi jõutakse.

Olen olnud militaarteemadest oma elus väga kaugel ja rohkem sel teemal ei targutaks. Minu kaitseväelastest või kaitseliitlastest tuttavatel võib muidu lugedes piinlik hakata.

President Lennart Meri on öelnud, et meist igaühest sõltub Eesti püsimine ja nii tahan ka mina anda oma tagasihoidliku panuse meie riigi püsimisse. Olen otsustanud liituda Naiskodukaitsega, mis on Kaitseliidu struktuuriüksus ja naisi koondav vabatahtlik organisatsioon andes oma panuse riigikaitsesse ja ühiskonna arengusse*. Kui minu liitumisavaldus rahuldatakse, siis saan täpsemalt teada, mis mind ees ootab, aga senine koostöö Padise-Kloostri jaoskonna liikmetega on igati põnev ja huvi tekitav olnud. Õpin hoolega ja teenin riiki kuidas oskan ning suudan kui see peaks vajalikuks osutuma. 

* Naiskodukaitse põhikiri: https://www.naiskodukaitse.ee/Naiskodukaitse_pohikiri_11.htm